Mu blogi on päris kaua vait olnud. Tegelikult ei tahtnud ma enne blogida kui aeg on õige. Jah- ma oleks võinud ju ühe osa ennem kirjutada, aga mõtlesin külvata natuke põnevust ja ootusärevust.

Alustame siis sellest, et meie väike härra sai üheseks nüüd. Tegelikult sai ta juba 28.Jaanuar ühe aastaseks, aga kuna pidu toimus kaks päeva hiljem siis oli paslik ikka blogimisega oodata. Seda enam, et ma ilmtingimata vajasin mõnda ilusat pilti ja terve aasta meenutamine tuli ka jupiti kirja panna.

Kui ma nüüd mõtlen, et mis see möödunud aasta oli, siis tuleb kergelt öeldes pisar silma. Ma ei suuda mõelda, et kuidas üks laps saab nii kiiresti kasvada ja kuidas saab see aeg lennata nii kiiresti. See päev, mil ta sündis, oli nagu alles eile. Ma oleks teda nagu alles eile kätel hoidnud. Mäletan kui ärkasin narkoosist, arst majandas minu ligidal ja mu esimene küsimus oli “Kus on mu laps ja mees?” Tol hetkel hakkas see intensiivi arst naerma ja lausus, et seal kus nad olema peavad. Sulgesin silmad ja sedamaid kuulsin tuttavaid samme ja heli kuskilt tulemas. Tegin silmad lahti ja ühtäkki astus toa kaugest nurgast sisse ämmaemand ja mees. Viimasel oli süles väike pambukene- meie poeg keda olime pikkisilmi oodanud. See õnnelik naeratus ja emotsioonidest tulvav sära mu mehe silmis on mul siiamaani meeles ülimalt hästi. Nagu oleks olnud eile…

10953890_964844560192699_1295402284_n
Esimene kohtumine, esimene pilt, esimesed pisaratega emotsioonid. 

Praegu see nööbike magab minu kõrval. Nohiseb siin vaikselt, sättis just oma käe minu käe peale(päris hea on nii trükkida muideks) ja nägu on rahulolev. On ise nii pisike ja tilluke. Praegu aastasena on ta 71cm pikk ja kaalub 8,5kg . Meie isiklik väike päkapikk. Kui ta rahulikult mängib või vaatab telekat siis ma ei loe tema näost mitte midagi välja. Mitte üks emotsioon ja seega ma ei saa kunagi aru mis tuju tal on. Samas kui ta naeratama hakkab siis lähevad tal silmad ka nii särama. Täpselt nagu varakevadine päike helesinises taevas. Väiksest saadik on ta suutnud muidugi kõik enda ümber keerata. Tee ainult natukene häält ja juba keegi ikka jookseb ning sülle võtab. Väike väljapressija ja seda juba eost saadik. Isegi kõhus suutis ta end maksma panna. Ma mäletan kui olin mingi kaheksandat kuud rase ja mees kaissu võttis. Sel hetkel hakkasid väikese mehe jalad mu sees käima nii, et võisin isegi varbad üle lugeda. Tal oli vaja ilmtingimata endale ruumi teha. Seda muidugi teeb ta siiamaani. Meie suure voodi peal jääb tal ruumi ikka väga väheks. Eriti kui ta suudab end meie kaissu smuugeldada. Ühel öösel suutis ta oma isa kaks korda voodist välja puksida ja mina magasin nii ääre peal, et pidin käe maha toetama tasakaalu hoidmiseks. Väike härra magas muideks jumala rahuloevalt nagu väike meritäht üle terve voodi.

nimeta
Kodus tehtud pilt kui väikseke oli paar nädalat vana

Arengu poolest on ta selline, et nüüd ja kohe. Ehk ühesõnaga sõrmenips ja asjad tulid. Enamus asju hakkas ta tegema just peale lõunaund. Olgu selleks jutustamine, pööramine, roomamine, käputamine, püsti tõusmine ja lõpuks kõndimine. Nii ühtäkki, nii kiiresti ja nipsu pealt. Jutustamine oli vist ainukene mida ta hakkas tegema öösel. Või no minu une arvelt. Vaatasin alles siin mingi aeg seda videot ja tahtsin tagasi olla selles päevas. Mis sellest, et kell oli pool 2 öösel, mis sellest et ma ise olin unine. Ma tahtsin seda päeva tagasi ja nii vaatasin ma seda videot mitu korda järjest. Vaatasin ka teise ja kolmanda ja neljanda. Ja ikka tahtsin veel vaadata ja samas ajas tagasi olla.
Iseloom on 2in1 ehk siis emme+issi. Emme- mina tahan ja kohe,kui kohe ei saa siis enam ei taha. Issi- ma pean saama selle kohe, muidu kisan seni kui saan. Kokku saab siis “Mina tahan ja pean saama, kui ei saa siis kisan kuni saan”. Ükskord suutis ta oma suure õe käest jäätise tuugalt ära võtta, väikselt õelt tiris pulgakommi käest. Tema tahab ja tema peab saama. Muidugi, et seda saavutada tirib ta mõlemat õde juustest.

11050954_990430950967393_2079654596_n
Kahe kuune selfikunn

Sööb nüüd kõike mida meiegi. Õigemini arsti soovitusel anname, kuid samas ka jälgime menüüd. Näiteks kui teen kartuliputru, kastet ja midagi veel siis enne kui maitsestan võtan tema jaoks söögi ära. Ehk siis soola saab minimaalselt ja magusa poole pealt siiski puuvilju. Saab ka veel muidugi lisaks magusaid mehusid ja püreesid. On saanud ka igasuguseid muid asju nagu näiteks pulgakommi ja suitsukana. Neid siiski minimaalselt ja ei tasu peast kinni hoida ja mind kiruda.
Piima saab ööpäevas 2-4 korda. Kõik oleneb sellest kuidas ta päeval sööb. Kui jonni ajab ja streigib mingi söögiga siis sööb rohkem. Enamus ajast saan läbi 3 korraga ja iga toidukord kuskil 150ml . Rohkem piima ta meil sisse endale ei aja. Ta ei taha ise ja välja on kujunenud oma lemmiktoidud nagu näiteks värske kurk, tomat, paprikas, porgand, õun, pirn jne. Ühesõnaga kõik on on värske. Pese läbi, koori ära ja läheb kõik loosi. Meeldib veel muidugi ka saiakattega sai, suitsukana, ahjuliha, keedukartul ja pasta(aka makaronid).

Emana on mul üldse hästi raske meenutada seda hella beebiaega. Ükskõik millise lapse puhul. Ainus mida ma mäletan on see beebide lõhn, mida üks mu tuttav tituleeris tagasi aetud piimahaisuks. Mina seda nii ei oska öelda, sest mul on alati meeles see beebilõhn. Kõigi kolme lapse puhul on see olnud nii hästi meeles. Kui saaks siis ma püüaks selle lõhna purki ja jätaks kuskile seisma. Kõige rohkem on mul kahju selles, et see beebiaeg lendab linnutiivul. Alles ta sündis ja juba on ta aastane. Siis on kahene ja tuleb aeg lasteaeda minna, siis kool ja lõpuks on ta täisealine. Kui ma mõtlen Gerda peale hetkel siis ma ei tea kuhu see kaheksa aastat lennanud on. Oli temagi alles väike beebi.

2S8A3100.JPG
1.aastane poisiklutt. Marimelli FOTO

 

 

 

*Tunnuspilt Marimelli FOTO . Teised pildid minu enda tehtud(kui ei ole märgitud teisiti)

Advertisements